30. sünnipäev

1. novembril 2019 tähistas EES Tallinna Reaalkooli aulas pidulikult 30. sünnipäeva.

Artiklid on kirjutatud selle tähtpäeva puhul ja osaliselt avaldatud Õpetajate Lehes 1. 11.2019

ÕpL 1. lehekülg. 9Vt siit

ÕpL 2. lehekülg. 10Vt siit

ÕpL 3. lehekülg. 11Vt siit

ÕpL 4. lehekülg.  12Vt siit

Vaade kaugminevikku

Salakoosolek Pärnu maantee keskkooli keldris (tütarlaste tööõpetuse ruum). Aasta 1989.

Mulle helistas Ene Liivaste, selle kooli eesti keele õpetaja. Telefonikõne sisu: tule reede õhtul kella kuueks meie kooli, sissekäik tänavalt väikese ukse kaudu; kutsu kaasa tuttavad eesti keele õpetajad.

Läksime kolmekesi: üks eesti keele õpetaja Lasnamäelt, teine südalinna koolist. Ruumis oli kaetud laud: küpsised ja auravad teetassid.

Ene info: moodustamisel on eesti keele õpetajate selts, on vaja asutajate andmeid ja allkirju. Kolleegid täitsid. Ene palvel lisasid nad tuttavate eesti keele õpetajate andmed. Kas ka allkirjad???

Järsku ütles Ene vaikse häälega, et praegu ei julge seltsi moodustamisest valjusti rääkida, ei tea, kuidas suhtub sellesse valitsev võim.

Allkirjade leht jõudis minuni. Kirjutasin väga aeglaselt, aga kirjutasin. Kahtlesin, sest mina olin ju võimul oleva partei liige.

Tee tassides oli jahtunud.

Nägemused lähitulevikust

Eestis on teaduspärane haridus.

Poliitiline pugemine, valijate kapitali kogumine on minevik, ei mõjuta eesti keele õpetamist.

Poliitikud, sealhulgas haridusminister, võtavad kuulda teadlaste ja õpetajate-praktikute ettepanekuid ja põhjendusi.

Riiklikus õppekavas on piisav arv tunde eesti keele ja kirjanduse õpetamiseks, erinevate õpetamismeetodite kasutamiseks jne. Tundide arv võimaldab tegelemist eraldi iga õpilasega, et suunata ta võimetekohasele õppetegevusele.

Ühise laua taga istuvad vene õppekeelega koolide (60%/40%) eesti keele õpetajad ja meie seltsi liikmed. Nad arutavad artiklit „Kakskeelse hariduse edutegurid läbi Thomase ja Callieri prisma“ (ÕL 31. mai 2019).

Seltsi juubel ligineb. Hakkame valmistuma! Tänukiri Kaja Sarapuule ja seltsi juhatusele on valmis. Kus on juuksuri telefoninumber? Hakkame peoks sättima!

Viivi Läll

EESi asutaja- ja auliige

***

Ideest tegelikkuseks: Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi sünd

1980. aastate teine pool oli Eestis keelepoliitika sünniaeg: kirjanik Teet Kallase kirjutistega  veerema pandud lumepall andis uuse sisu nõukogulikule kakskeelsuse doktriinile: kui seni oli II maailmasõja järgsetel kümnenditel peale nõutud rahvuslik-vene kakskeelsust, siis nüüd kerkis päevakorrale Eesti NSV muulaste eesti keele oskamatuse ehk vene-rahvusliku kakskeelsuse probleem. Kuna minust oli 5. märtsil 1987 saanud Eduard Vilde nimelise  Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja, sattusin venelastele eesti keelt õpetava isikuna – neid oli Tallinnas vähevõitu – kohe sellesse karusselli. Olen ühes 1987. aasta intervjuus kurtnud, et kogu aja ja energia viib EV-eriala (eesti keel võõrkeelena) ning eesti keele kui emakeele õpetamise problemaatikaga tegelemiseks mahti polegi.

    Minu asemel hoolitses selle eest õnneks kateerdi eesti keele õpetamise metoodik, dotsent Viivi Maanso. Tema ümber oli PTUIs (= Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut) kogunenud rühm ärksaid emakeeleõpetajaid, kes mitme muu idee kõrval pidasid ka emakeeleõpetajate seltsi asutamise plaane. Eeskujuks oli juba 1948. aastal asutatud Soome Emakeeleõpetajate Liit ÄOL (= äidinkielenopettajain liitto), mille juhatuse esimees ja ajakirja Virke (Lause) toimetaja Mervi Murto ning ta mantlipärijad olid Eestis sagedased külalised. Pole saladus, et lisaks vaimsele abile toetasid põhjanaabrid noort seltsi ka markadega.

    18. jaanuaril 1989 oli pärast kuumi debatte ENSV Ülemnõukogus vastu võetud ”Eesti NSV keeleseadus”. Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi asutamine samal aastal kujunes selle sündmuse loogiliseks jätkuks: 25. mail kogunes pedagoogilisse instituuti mitukümmend emakeeleõpetajat, kelle hulgast valiti seltsi asutamise algatusrühm, 29. augustil arutati seltsi põhikirja ning 30. septembril kinnitati instituudi aulas seltsi põhikiri ja valiti juhatus, mis pidas oma ülesannete jaotamise koosoleku 23. novembril.

        1. juuniks 1990 oli seltsil juba 136 liiget, peetud jõulupidu Vändras ja kevadpäevad Tallinnas. Olulisim oli tollal seltsikaaslastega näost näkku suhtlemine, sest arvutitest ega sotsiaalmeediast ei osatud unistada, vähe sellest – paljudel seltsi liikmetel polnud kodus lauatelefonigi.

 Jaan Õispuu,

Tallinna Õismäe Gümnaasiumi arendusjuht ja emakeeleõpetaja,

EESi juhatuse liige 1991–1997 ja 1999–2005

***

EES eesti keele ning kirjanduse õpetajate huvide eest seisjana

 Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juubeliga seoses on põhjust heita pilk ka seltsi tegevusele oma liikmeskonna esindamisega seonduvale. Seltsi üheks põhikirjaliseks eesmärgiks on kaitsta oma liikmete kutsehuve. Teha saab seda, kui liikmete poolt on volitus ja usaldus, mille põhjal juhatus tegutseb ja seltsi liikmeskonda esindab. Esindamine on seotud koostööga, seda nii teiste aineliitude, erinevate organisatsioonide kui ka ametiasutustega.

Eesti keele ja kirjanduse õpetajate kutsehuvide kaitsmine on tihedalt läbi põimunud koostöö ja kaasamisega Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna ning Innove poolt. Kindlatele tegevustele toetuse saamiseks on juhatusepoolne esindatus ja koostöö olnud igaaastane. Seltsi juhatus on olnud esindatud eesti keele arengukava tegemises nii 2004-2010 kui ka 2011-2017 perioodideks. Kaasatud ja esindatud oli selts ka arengukavade seires mõlemal perioodil. Selts on olnud üks olulistest põhitäitjatest 4. meetme kahes valdkonnas: eesti keele õpetamine ja kooli keelekeskkond; õppetööväline eesti keele alane tegevus ning ainuke põhitäitja kolmandas valdkonnas: õpetajate kooliväline tegevus.

Selts on esindatud ka Eesti Keelenõukogus, kellega koostöös HTM koostas Eesti keelevaldkonna arengukava 2018-2027 eelnõu. Vabariigi Valitsus tegi septembris 2018 Haridus- ja Teadusministeeriumile ülesandeks töötada koos Riigikantseleiga välja Eesti keelepoliitika põhialused 2019. aasta I poolaasta jooksul. Seltsi mõtteid ja ettepanekuid põhialuste teksti saab lugeda HTMi kodulehelt.

EES esindab oma liikmeskonna huvisid ka riigi hariduspoliitika kujundamisele kaasa aidates. Eelkõige tuleb meelde kirjandusele eraldi õppeaine staatuse taastamiseks tehtud töö 1996. aasta riikliku õppekava avalikustamisest alates. Seltsi juurde moodustati  riikliku ainekava analüüsi ja arenduse töörühm. Töötati välja põhjendatud ettepanekud õppekava muutmiseks. Kirjutati pöördumisi haridusministrile, kohtuti peaministriga, haridusministritega. EESi esindajad osalesid nii Tartu Ülikooli kui ka Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ainekava koostamise töörühmades. Põhjalike analüüside ja arutelude tulemusel jõuti kokkuleppele, et kirjandust on omaette õppeainena otstarbekas õpetada alates viiendast klassist.

EESi juhatus on taotlenud eesti keele ja kirjanduse ainetundide arvu suurendamist, sest võrreldes aastakümnete taguse ajaga on eesti keele tundide mahtu I klassist alates kärbitud. Ainetundide arvu ei ole õnnestunud suurendada, kuid 2011. aasta riiklikus õppekavas õnnestus ära hoida gümnaasiumi kohustuslike  kursuste arvu vähendamine.

Seltsi esindamine on olnud vajalik ka õpetajate töö tulemuslikkuse hindamisel nii varem ametijärkude (õpetaja-metoodik) omistamisel.

EESi juhatus on seisnud oma liikmete huvide eest ka üksikõpetaja tasandil, kui õpetaja on vajanud ekspertarvamust oma tööle.

Seltsi liikmete esindamine on võimalik, kui hariduspoliitilistesse otsustesse kaasatakse aineühendused muutuste planeerimise algetapist alates. Kevad 2019 tõi kaasa muudatuse põhikooli lõpueksamite osas, s.t nende kaotamise ja asendamise tasemetöödega. Eelnõu jõudis riigikogu komisjonidesse, ilma et aineühendusi oleks kaasatud ja arvamust küsitud. Seltsi juhatus saatis maikuus pöördumise HTMi poole, öeldes välja, et seltsi liikmed ei ole nõus HTMi kavatsusega kaotada põhikooli ühtlustatud lõpueksamid ja asendada need tasemetöödega.

EES saab oma liikmete huve esindada koostööle, pühendumisele ja usaldusele toetudes.

Aime Klandorf

juhatuse esimees 2014-2016

***

Hansenist Tammsaareni

Nimetus „Hansenist Tammsaareni“ kätkeb endas 16 võistulugemist Albu Põhikoolis, viit aastat TÜ Narva kolledžis; kolme suvekooli suurkirjaniku sünnivallas, kahte rahvusvahelist lugemisketti (videod: https://vimeo.com/album/2552321;https://www.youtube.com/results?search_query=hansenist+Tammsaareni+lugemiskee+2018) ning kahte juubelivihikut 2004-2013; 2013-2018 DIGAR- ja ESTER-kataloogis, välja antud koostöös õpilaste ja üliõpilastega. Ikka selleks, et Tammsaare sõnum tema teoste kaudu noortes edasi elaks, meie keel ja kultuur säiliks ning areneks nii kodus kui välisriikides. Need ettevõtmised on andnud võimalusi eesti keelt ja meelt au sees hoida alates lasteaia- ja koolilastest kuni ministeeriumide ning saatkondade töötajateni välja. Kõikide nende tegevuste korraldamine ei oleks olnud mõeldav ilma Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi toetuseta.

Seltsi juhatuse esinaised Kaja Sarapuu ja Piret Järvela on väsimatult hinnanud ja tublimaid lugejaid seltsi meenetega autasustanud;  ühingu liikmete õhutusel ja juhendamisel on tuhandeid noori saanud tunda Anton Hanseni poisikesepõlve paikade hõngu Vetepere küla ehk Vargamäe väljamägedel, tuulte ja tuiskude tallermaal, enne jaanuarikuu viimasel reedel võistlustulle astumist. Albu Põhikooli, Eesti ühe vanima puitmõisa hubaste seinte vahele on õpilasi toodud, et hiljem juba ise tulla, nautida suure meistri sõnaseadmisoskust, saada ja jääda eluaegseks Tammsaare  sõbraks. Küsimusele, kuidas võistlus nii pikka aega on kestnud, saan vastata kord Kaja Sarapuu vihjatud lausega, et kord levib see ehk üle maailma. See julgustas laiendamaTammsaare aegumatuid tekste tutvustava võistluse rahvusvaheliseks ning kuulutama välja lugemisketid. Vilde ja Tammsaare Sõprade Seltsi esimehe Rein Veidemanni soovitusel 2018. aastal EV100 kingitusena küll pidulikuma lugemiskee nime all.

Ei kujutaks ette, kuidas oleksime saanud hakkama ilma suurte entusiastide Piibe Leigeri, Tiina Tiidebergi, Aili Teedla, Rita Ilvese, Ebe Honga-Saarna, Mirja Särg`i, Ene Kurme, Maret Annuki, Külli Täht`i, Marju Mändmaa jt, Albu ja Narva töörühma, Vargamäe muuseumi liikmete jt abilisteta, kes on bussitäite viisi toonud õpilasi Tammsaare vaimu üles äratama. See õhkkond, mis tekib Eesti ühe vanima puitmõisa seinte vahel, on sõnulseletamatu. Ja see miski paneb nii lugejail, korraldajail kui ka kuulajail silma särama.  See omakorda üha uuesti võtma jalge alla teed Tammsaare sünniradadele, et oma tekstimõistmisoskusi ja esinemistarkusi proovile panna. Pealegi veel Eesti parimate hindajate käe all. Teatrirahva ja pühendunud seltsiliikmete hindamatu tagasiside on üles kasvatanud terve põlvkonna meisterlikke Tammsaare lugejaid, kes annavad kunagi teatepulga edasi veel noorematele.

Hindajaiks on olnud meie parimad lavastajad, näitlejad,  raadiohääled, alates Indrek Saarest, Kalju Komissarovist, Mari Tarandist, Urmas Lennukist, Virko Annusest ja Garmen Taborist, lõpetades Vallo Kirsiga, kes aastate jooksul meil koolipoisina kõrgeid auhindu pälvis, võistlust koolipõlve tähtsündmuseks nimetanud ning nüüd näitleja ja lavastajana ise Tammsaaret lavalaudadele toob. Või näitlejad Tõnis Niinemets ja Liisa Saaremäel? Niisama suure hindajakogemuse ja panuse on andnud seltsi kirjandusõpetajatest žüriiliikmed ja juhendajad. On mitu korda tekkinud kahtlus, kas võistulugemisega jätkata, kuid selts on alati julgustanud, et nii juhendajatele kui ka lugejatele meeldib lihtne ja selge korraldus, juhised esinejatele, kus mõjule peab pääsema kirjaniku teksti mõte, mida lihtsamalt ja loomulikumalt, seda parem.  See on ka  üks väheseid kirjanduslikke jõukatsumisi, kuhu võib tulla iga soovija, mitte pelgalt maakonna esindaja. Et „Hansenist Tammsaareni“ on üha uusi peale kasvavaid õpilasi-õpetajaid harinud ja väliseestlasi ning vene rahvusest noori aastate jooksul Tammsaare tekstidele lähendanud, on riik pärjanud ka meie kõigi koostööd Eestimaa õpib ja tänab auhinnaga, eesti keelt väärtustava lõimimispreemiaga ning esitanud võistulugemise ka aasta teo nominendiks. 2010. aastal oli meil au avada võistulugemisega Eesti lugemisaasta Albu vallas, ikka koos EESELTSiga.

“ Ühel on tegemise rõõm, teisel on saamise rõõm (…), päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja maitsevad oma tegude vilja.“ (Tammsaare)

Suur tänu ja õnne juubeliks kogu seltsi perele, et eesti keele, kirjanduse ja kultuuri õpetamine ja hoidmine jätkuks ühiselt Tammsaare loomingu kaudu, ikka südamest südamesse.

Hansenist Tammsaareni töörühma nimel Enda Trubok

projekti juht

TÜ Narva Kolledži õppejõud

***

Sõprus emakeelse kirjandusega õpetab oma keelt armastama   

    „Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise.“ Eesti emakeeleõpetajate seltsil on sõpradega vedanud. Juba kümmekonna aasta jagu on selts välja andnud tiitlit „Emakeeleõpetuse sõber“ neile inimestele, kelle põhitegevus ei ole seotud emakeeleõpetusega, kuid kes oma avalikes esinemistes on väärtustanud emakeeleõpetust Eestis ja toetanud seltsi eesmärke. Juubeli puhul kogusime neiltsamadelt sõpradelt nii minevikumõlgutusi kui ka tulevikutõlgendusi. Palusime hetkeks peatuda, eesti keele ja kirjandusega olla ning peas ja südames toimuvat välja öelda. Kokku sai värvikirev juubelikimp.

Kuidas on Teie elukutsega seotud valdkonnas eesti keel 10, 20, 30 aasta jooksul muutunud? Milliseid muutusi kiidate heaks, millised muutused teevad murelikuks?  

Kaja Kärner: Üks, mis raadiot kuulates ja saateid salvestades iga päev kõrva lõikab, on uus komme aastaarv käänamata jätta. Kes viitsiks tänapäeval öelda “tuhande üheksasaja üheksakümne üheksandal aastal”? Kõik saavad ju aru, kui öeldakse, et kirjanik sündis 39 ja esimene teos ilmus talt juba 59. Ei sajandit, ei midagi. Ise peab aru saama! Ja saame ka. Terve suve püüdis Kristiine keskuse juurdeehituse juures pilku plakat “Avame september 2019”. Kas selle lugejale jäi midagi arusaamatuks? Ei jäänud. Ületamatuks on aga jäänud üks Vikerraadio telefonisoovikontserdi automaatvastaja numbrile helistanu, paludes õnnitleda sugulast, kelle sünnipäev on “kakskümmed kaks, null kuus, üheksateist”. Ma ei tahaks anda hinnangut, mis on hea, mis halb. Keel peabki muutuma –  ökonoomsemaks, täpsemaks, üheselt mõistetavamaks (kui pole just eesmärki olla mitmeti mõistetav). Kahju on, kui nominatiiv laiutab teiste käänete arvel, eesti keele neliteist käänet on hoidmist väärt haruldus! Teine viimase kümne aasta muutus ei puuduta nii väga keelt, kuid on suulises kõnes, raadiotekstides sealhulgas, märgatav: see on tahtlik halvustamine: teiste inimeste, mingi tegevuse või nähtuse, õieti kõige. Selle asemel, et öelda, “ma küsisin endale tasuta pääsme”, kuulen väljendit “peksin endale kutsed välja”; või “rahvas tõusis tagajalgadele”, või “nelja jalaga peale” – ikka võimalikult halvustavalt. Kas see on üleüldine vihakõne pealetung, ei tea, aga nii on. “Absoluutselt!”

Ülo Vooglaid: Väga palju! Minu meelest on inglise keele lämmatav toime vene omast suurem. Koos keelega on siia sisse imbunud lamedat mõtlemisviisi. Eesti keel on väga kujundlik ja dialektiline. Näiteks sobib kasvõi see, et meie 24 tundi on “ööpäev” (öö ja päeva ühtsus, mille kohta inglise keeles öeldakse round the clock  ja vene keeles сутки). Inglise keeles võib rääkida eesmärgist ja võib rääkida ka vahendist, aga eesmärgistatud protsessist, mis kulgeb eesmärgi ja vahendi ühtsuses, rääkida ei saa. Neil pole dialektikat, trialektikast rääkimata. Ääretut keele- ja meelekahju teevad kõiksugu elektroonilised vidinad. Keskkonnaks on eesti keeles ja kultuuris peetud ja peetakse edasi kõike seda, milles miski toimub. Inglise environmenttähendab pelgalt looduskeskkonda. Tehiskeskkond, füüsiline, vaimne, sotsiaalne, psüühiline, virtuaalne jm keskkond justkui polegi midagi.

Toomas Hendrik Ilves: Keel on elav organism. Kui keel muutub ja kasvab, läheb kaasa uute ilmingutega, elab ka keel. Kui see kivistub, siis see hüljatakse.

  1. sajandil tekkis olukord, kus eesti keel, toona agraarkeel, ei olnud enam piisav aset leidvate muutuste ja nähtuste kirjeldamiseks. Selle tulemuseks oli, et haritud eestlased hakkasid eelistama saksa keelt ja näiteks Õpetatud Eesti Seltsi tegevus oli algselt saksakeelne. Keel päästeti läbi uuenduste, mille Johannes Aavik jt 20. sajandi alguses eesti keelde tõid.

Sama kehtib ka tänapäeval. Keel, mis ei tule toime maailma kirjeldamisega, hüljatakse. Ma ei jaga seisukohta, mis ühelt poolt kritiseerib laensõnade kasutamist, kurtes, et just nagu vanasti täitus eesti keel russitsismidega, täitub see nüüd anglitsismidega, teisalt aga taunib ka uute omakeelsete vastete loomist.

Inglise keel on üks rikkaimaid just tänu sellele, et see on katoliiklik — see võtab mõjutused vastu, teeb need omaks, mugandades ja sobitades originaali. Meie keele areng on olnud ju samasugune: saksa sõnast Fledermaus (hõljuv hiir) sai meie “nahkhiir”, sest eestlase muganduses muutus Fledermaus ledermaus’iks (nahkhiir).

Elav kultuur — ja keel, muusika, kunst, aga ka poliitika — on alati avatud, ja eriti kui see kultuur on väike. Suletud kultuurid, mis ehitavad barjääre välismaalima vastu ega vii end läbi andekuse väljapoole, stagneeruvad. Vana-Kreeka kultuuril — ja, nota bene, keelel – oli mõju, mida näeme (kuigi alati ei tunneta) siiani tänu selle võimekusele liikuda oma piiridest välja. Sõnast “dialoog” kuni Tartu Ülikooli peahooneni oleme võõrmõjusid üle võtnud ja oleme nende mõjude üle uhked. Vana-Rooma kultuur, just nagu ka Briti kultuur, on olnud vastuvõtlik mitmesugustele mõjutustele ja nagu ajaloolane Rene Brague näitab, garanteerisid sellega oma kestvuse. Filoloog John Mcwhorter seletab inglise keele edu maailmas just selle avatusega, võttes ülevaate keele ajaloost kokku pealkirjaga “Meie suurejooneline sohikeel”.

Eesti keel on sõnadest “tall” ja “aken” kuni sõnadeni “friikad” ja “laikima” olnud avatud keel. Olgem seega sallivamad ka siis, kui tõlgitakse ja võetakse üle jaburdusi nagu “süvariik”.

Märt Treier: Kui väga lühidalt öelda, on pool keelt vahepeal lihtsalt kuhugi ära kadunud. Kadumiskiirus on eksponentsiaalne – mida aeg edasi, seda kiirem. Häda on selles, et inimesed, eriti noored, lepivad üha lihtsama keelega, põhjusi on siin mitu ja kõik need on ammu kirjeldatud. Sõnadega “reaalselt”, “nagu” ja “täiega” räägitakse ära suurem osa jutust. Omamoodi on see muidugi kunst, aga rääkijad ise on rahul. Kõige viletsam ongi see, et nende keelekasutajate silmis ei ole siin probleemi. Oleks probleem, saaks mõelda lahendusele. Aga nad ei vaja lahendust, sest pole ka probleemi. Üha tihemini kuuleme ka seda, et eesti keeles ei ole ühe või teise nähtuse nimetamiseks ühtki sõna, mis on lihtsalt totter. Kurtjatel puudub lihtsalt tahtmine neid sõnu otsida ja leida, sest need sõnad istuvad juba veres ühes teises keeles. Kui veel selgemini öelda, ei ole eesti keel paljude seda emakeelena rääkijate silmis enam moes. Kui teaks viisi, kuidas see moodsaks teha. Põnev eeskuju sajab vahetevahel alla ka hoopis üllatavast kohast. Hiljuti tuli ühe meie ministeeriumi asekantslerit veenda, et see peaks eestlastele mõeldud ettekande eesti ja mitte inglise keeles.

Ivo Linna: Läbi aegade on olnud häid ja paraku ka halbu laulutekste. Oleneb muidugi, kust otsast vaadata. See, mis ühele on täielik saast, võib teise jaoks olla tõeline poeesia. Igal ajal kerkib teistest kõrgemale mõni tõsiselt suur tegija, näiteks H. Karmo, H. Käo, L. Tungal, O. Arder, P. Aimla jpt. Nende tekste iseloomustavad väga ilus eesti keel, vaimukus, vaimsus, sügavus. Eks ole praegugi väga häid sõnameistreid, aga kuna tegijaid on palju ja uut muusikat toodetakse lausa konveiermeetodil, siis pahatihti riivavad kõrva oskamatult konstrueeritud värsikesed ja muidugi tänapäevane kadaklus – anglitsismide kasutamine. Arvan siiski, et moed tulevad ja lähevad, aeg aga annab armu ikka ilusatele sügava mõttega laulusõnadele.

On 2019. aasta, on eesti keele aasta. Milline koht on eesti keelel maailmas? Mille või kellega võiks eesti keelt võrrelda?

Kaja Kärner: Eesti keele koht maailmas on eriline, vääriks seetõttu eri- ja erilist kohtlemist = hoidmist võõrmõjude eest.

Ülo Vooglaid: Minu meelest on kõik keeled põhimõtteliselt võrdsed, olenemata sellest, kui palju inimesi mingit keelt valdab ja mingis keeles suhtleb, loob, õpib ja uurib. HTM on päris palju mõelnud-teinud üle maailma laiali pillutatud eestlaste varustamiseks õpikute jm õppevahenditega, sh keeleõppeks vajalikuga. Ka iga-aastased keelelaagrid on igati asja eest. Arvan siiski, et seda kõike oleks võimalik ja vaja mitmekordistada. Minu meelest on põhitakistuseks elavate-säravate õpetajate põud. Mulle on lausa vastik, kuidas ülikoolid, sh nn rahvusülikool, üritavad näida teistsugustena kui nad tegelikult on. Eesti keele, nagu ka ladina ja kreeka keele olukord ülikoolis  n u t u n e. Rahvusvahelisete reitingute koostamisel ei peeta rahvusülikooli ja ülikooli osa oma riigi, kultuuri ja iseseisvuse hoidmisel üldse millekski. Kuna ühiskonna- ja humanitaarteaduslikke uuringuid pole enam aastaid tehtud, ei ole saanud ka õpejõude juurde tekkida. Mis siis muud üle jääb kui katsuda siia meelitada kedagi kuskilt mujalt… Pealegi, võib olla päris kindel, et need, kes on suurepärased ja keda oma kodumaal kõrgelt hinnatakse, siia ei tule. Kahjuks on ikka veel nii, et selliste meetmete süsteemi, mis kindlustaks eesti keele ja kultuuri püsimise läbi aegade, praeguseks veel loodud ei ole. Öelge, kes (paluks nimi ja ametikoht!) vastutab selle eest, et Eesti ülikoolides, sh nn rahvusülikoolis, ei ole paljudel aladel võimalik kaitsta dissertatsiooni ja emakeeles avaldatud artiklitel pole üldse mingit väärtust jne?

Toomas Hendrik Ilves: Eesti keel ei ole kunagi olnud nii tähtsal kohal kui praegu. 2004. aasta maist on eesti keel üheks Euroopa ametlikuks keeleks. Sama kehtib ka teiste väikeste Euroopa keelte kohta. Negatiivseid näiteid palju suurema levikuga keeltest (nt kurdi keel), mida pole ametikult olemas, on palju.

Märt Treier: Eesti keele aasta kõlab muidugi toredasti. Aga küsigem, miks kõlaks meie mail kuidagi kohatult inglise keele aasta? Saan muidugi püüdlustest aru, aga mul puudub usk, et selline veidi paatoslik lähenemine kõige paremini oma rolli täidab. Minu tagasihoidlik arvamus on, et mida rohkem me eesti keelele sellisel natuke kunstlikul moel tähelepanu tõmbame, seda museaalsem lõhn külge jääb ja muuseum ei ole esimene koht, kust meie murelapsed ehk noored täna ärgitavaid signaale otsivad.

 

Muide, mõelda võib ka hoopis tagurpidi. Võib-olla on tänane pilt asjade paratamatu ja natuke isegi ilus käik? Ma isegi ei ironiseeri… Niisamuti nagu on aeg-ajalt ilus vaadata televiisorist kadunud aegade losse ja stiilselt käituvaid lorde. Äkki peaks hoopis hakkama leppima sellega, et häid keelekasutajaid ei peagi olema liiga palju, et korralik eesti keel ongi väljavalitute omavaheline suhtluskeel, mille järgi saad kohe aru, kes mida pühaks peab ja kus tema süda asub. Juba mõnda aega ei näita tegelikkust enam kraad (üsna mitmel alal pealegi), loeb tegelik pühendumine, kirg ja põlemine! Kusagilt on meelde jäänud, et n-ö BBC tasemel inglise keele rääkijaid on Suurbritannias säilinud ehk paari protsendi jagu. Äkki on meie protsent omajagu parem? Absoluutarvudele on muidugi valus mõelda, aga ehk suhtarv lohutab. Rahvusringhäälingus ja Postimehes esineb tänini inimesi, kelle kuulamine on kui muusika.

Ivo Linna: Minu jaoks on eesti keelel kõikide keelte seas kõige tähtsam koht, aukoht. Võrdlen me keelt laevusega tormisel merel – kord kadumas laintemöllu, siis aga jälle uljalt üle ääretu ulgumere igaviku teed kündmas.

Meie kirjanduse kodu on eesti keel. Meie keele kodu on eesti kirjandus. Miks peaksime tulevikku vaadates emakeelse kirjanduse eest ja kirjandusega eesti keele eest seisma?

Kaja Kärner: Meie keel on meie rahvuse, meie kirjandus on meie kultuuri alus. Ilma nendeta meid ei ole.

Ülo Vooglaid: Selle pärast peamegi, et meie kirjanduse kodu on eesti keel ja meie keele kodu on eesti kirjandus. Lugemine on  m õ t l e m i n e. Väärtuseks ei ole teadmine; väärtuseks on teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise ühtsus. Teadmisi koguneb õppides, aga peamine osa teadmistest koguneb kogemata… Oskused kujunevad harjutades, katsetades, arusaamine mõeldes ja mõtestades. Kirjandus kujundab armastuse oma emakeele ja isamaa vastu. See omakorda paneb veel ja veel rohkem armastama kirjandust ja kogu vaimuvara. Igavesti kestvat emakeeleaastat!

Toomas Hendrik Ilves: Usun, et teeme seda niikuinii. Inimene luuletab ja kirjutab emakeeles. Inimene seisab alati oma emakeele eest. Eestlane tegi seda venestamise ajal, mil see oli ohtlik, eestlane teeb seda ka nüüd, mil oleme vabad. Ma ei ole mures.

Märt Treier: See on nüüd tähtsaim mõte: iga keele ja noorega töötava õpetaja võti on äratada õpilases see pakitsus, mis sunnib  õ i g e raamatu haarama kätte vabatahtlikult ja huviga. Kui ta sellega hakkama ei saa, on suure pildi küljest jälle tükk kukkunud. Unistan sellest, et oleks neid Rannamaa kadrilikke episoode, kus tuleb teki alt pimedast raamatuid välja koukida. Eesmärk on omakasupüüdlik ja nimelt see, et meil oleks täna ja homme inimesi, kellega oleks huvitav rääkida. Ja mitte ainult argijurast, vaid ka Allik- ja Tammsaarest. Ellu jäävad elavad asjad, surnutega on asjad ühel pool. Olid nad, mis nad olid, aga juba lahkunute meile jäetud pärand sõltub ainult elusatest. Kui unustame Tammsaare ja just kirjaniku, just raamatuna, siis ei ole enam Tammsaaret. Film ei ole enam Tammsaare, see on juba Võigemast ja Loog, nagu paljusid teisi tuntakse Pitti ja Tarantino järgi. Täna veel tunneme Andrest ja Pearut Tammsaare järgi.

Ivo Linna: Arvan, et omamaise keele ja kirjanduseta meie rahvast polekski. Sestap on meie kõikide püha kohus iga hinnaga hoida meie keelt ja selle kodu – kirjandust. Kui me seda ei tee, oleme endid rahvana ise hukule määranud.

 

Eesti emakeeleõpetajate seltsi välja antavat aunimetust kannavad:

  • Kaja Kärner (2009)
  • Ülo Vooglaid (2010)
  • Mari Tarand (2011)
  • Toomas Hendrik Ilves (2013)
  • Märt Treier (2014)
  • Fred Jüssi (2015)
  • Kristiina Ehin (2016)
  • Ivo Linna (2017)
  • Gaute Kivistik (2018)

Aitäh, emakeeleõpetuse sõbrad, et oma igapäevatöös eesti keelt ja kirjandust väärtustate!

  1. aasta emakeeleõpetuse sõber kuulutatakse välja 1. novembril seltsi sügispäevadel EMTA kontserdi- ja teatrimajas.

Mõtteid emakeeleõpetuse sõpradelt kogus Triin Toome-Hosman

***

Aineseltsidesse liikmelisust tasub väärtustada

 Häälikusümboolikat viljelnud keeleuuendaja Johannes Aavik lühendit MÕK selle kõla tõttu haridusega vaevalt seostanuks, aga lahtiseletatuna (muutunud õpikäsitlus) võinuks see pedagoogist ja haridusametnikust Aavikule isegi imponeerida. Olgugi et uus on unustatud vana ja seega polnud sajand tagasi ega praegugi MÕKis iseenesest midagi päris uut.

       Arvan, et MÕK saab alguse õpetaja soovist ja motivatsioonist end täiendada, kuigi meie haridusdokumendid seda enam otseselt ei nõua. Õnneks on palju erinevais eakategooriais pedagooge, kes nõude puudumist ”eiravad” ja endise tarmuga koolitustel osalevad. Suurepärane võimalus end erialal täiendada ja koolitada on osalemine aineseltside ja -liitude töös.   

      Emakeeleõpetaja erialast tegevust on Eestis toetamas mitu seltsi: Emakeele Selts (ES, asutatud 1920), Eesti Emakeeleõpetajate Selts (EES, 1989), Johannes Aaviku Selts (JAS, 1992) ja Eesti Keele Kaitse Ühing ((EKKÜ, 1999). Endise õpetajate koolitaja ja praeguse emakeeleõpetajana olen pidanud ja pean seltside töös osalemist ja enese nende tegevusega kursis hoidmist vajalikuks ja kasulikuks. Seltside pakutust jõuab koolitunnis osa ka õpilasteni. Võimalusel ärgitan õpilasi seltside korraldatud seminaridel ja konverentsidel osalema.

Tegevuse jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline, et seltsid seaksid oma üheks tegevuse eesmärgiks üliõpilaste – miks ka mitte gümnaasiumiõpilaste – kaasamise oma tegevusse.  1990ndatel tegutses näiteks emakeeleõpetajate seltsi juures Tallinna pedagoogikaülikooli eesti filoloogidest koosnev noortesektsioon.

    Minult on mitu korda väikse irooniaga küsitud, mida aineühendused peale liikmemaksu tasumise “mõnu” veel pakuvad. Trafaretne vastus oleks – väga palju. Seltside töös osalemine ei tähenda ainult saamist, vaid ka vastuandmist. Õpetajal pole just eriti palju võimalusi ettekannete pidamiseks või uurimuste-ülevaadete kirjutamiseks ja publitseerimiseks, kuid seltside korraldatud seminarid, konverentsid ning üllitatavad väljaanded pakuvad selleks suurepärase võimaluse. Ja mida kasulikumat oleks vaja gümnaasiumiõpilaste uurimistöid juhendavale õpetajale kui oma oskusi praktikuna proovile panna?

    Kasutagem võimalusi!

 

Jaan Õispuu,

Tallinna Õismäe Gümnaasiumi arendusjuht ja emakeeleõpetaja