Lahkunud on emakeeleõpetuse alustala ja hing, emeriitdotsent Viivi Maanso
Viivi Maanso 12.01.1929–11.04.2021
Emakeeleõpetuse grand old lady, Tallinna ülikooli emeriitdotsent Viivi Maanso elas ja töötas parema emakeeleõpetuse nimel: arendas emakeeleõpetuse metoodikat, koostas õpivara ja juhendas põlvkondade kaupa emakeeleõpetajaid.
Viivi Maanso teekond emakeeleõpetuse juurde algas soome-ugri keeleteaduse õpingutega Tartu ülikoolis aastatel 1947–1952. Tema esimeseks töökohaks oli Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut (praegune EKI), kust ta pärast aastast töötamist vallandati, kui selgus, et tema isa oli Siberis olnud. Sealt suundus Maanso Tallinna 16. keskkooli (endine Sikupilli kool, praegu asuvad hoones Kadrioru Saksa Gümnaasiumi algklassid) emakeeleõpetajaks, kus töötas kuni 1961. aastani. Innuka õpetajana asutas ta soome keele ringi, andis välja kooli almanahhi ja asus juhendama õpilasuurimusi. Paljude tollaste õpilastega jäi Maanso edaspidigi suhtlema.
Koolitöö hakkas suunama ka uurimishuvi: esimene emakeeleõpetusega seotud metoodikaartikkel ilmus 1960. aastal ja kandis pealkirja „Õpilaste stiili arendamisest“. Alates aastast 1961 pühendus Maanso ka põhitöökohaga emakeeleõpetuse uurimisele ja siirdus Teaduste Akadeemia juurde loodud pedagoogika teadusliku uurimise instituuti. 1970. aastal kaitses ta väitekirja „Ortograafiaoskus ja selle seos lugemisoskusega 5.– 8. klassis“. Aastatel 1973–1989 jätkas Maanso instituudi juures emakeelesektori juhina, õpetades paralleelselt emakeeleõpetajaid alates 1976. aastast praeguse Tallinna ülikooli juures, kuni 1989. aastal sai temast põhikohaga emakeeleõpetuse dotsent.
Tema algatusel loodi ülikoolis emakeeleõpetuse professuur, 2005. aastal asutati Maanso ärgitusel emakeeleõpetuse infokeskus, kabinet, kuhu kogutakse emakeeleõpetajaks õppijatele vajalikku õpivara ja talletatakse käsikirjaliste uurimuste kollektsiooni. Viivi Maanso eestvõttel ning koostöös Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumiga on keskus andnud välja eesti keele ja kirjandusõpetuse mõtteloo sarja „Eesti keele ruum“, mille juures Maanso osales koostaja, toimetaja ja autorina (vt Etera).
Viivi Maanso oli Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi asutaja- ja auliige, Emakeele Seltsi, Eesti Keeletoimetajate Liidu ning Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi auliige. Lisaks andis Maanso panuse paljude keeleõpetusega seotud komisjonide töösse, esimeste ainekavade koostamisse ja integreeritud emakeeleõpetuse juurutamisse. Tema tihe koostöö Soome Emakeeleõpetajate Liidu ja Opetushallitusega ning kursisolek uuema erialakirjandusega Eesti iseseisvumise alguses rajas teed ajakohasele ja moodsale emakeeleõpetusele Eestis.
Emakeeleõpetuse kõrval kujundas Viivi Maanso TLÜ teaduskeelekeskuse praktilistel kursustel teistegi teadlaste silmaringi teaduskeele ja terminiküsimustes. Vabariikliku õigekeelsuskomisjoni pikaajalise liikmena osales ta rohkete õigekeelsusotsuste tegemisel ja kirjakeele korrastamises. Samuti kuulus Maanso 1979. aastal keeleõpetuse ja -korralduse komisjoni.
Viivi Maanso teadustöö keskmes oli püüd emakeeleõpetust paremaks muuta. Kesksed teemad olid õpilaste eneseväljendus- ja lugemisoskus, haridusterminoloogia, emakeeleõpetuse metoodika ja ajalugu. Aastatel 1971–2009 ilmus temalt 214 nimetust õppekirjandust: õpikud, töövihikud, kontrolltööd, etteütlused, metoodilised juhised.
Tema rikka elutöö on kolleegid koondanud pühendusteosesse „Emakeel südames“, mille kaante vahelt võivad lugejad leida meenutusi, tema taasavaldatud artikleid, teadustööde kokkuvõtte ja kolmekümneleheküljelise bibliograafia.
Viivi Maanso on pälvinud rohkelt tunnustusi: Wiedemanni keeleauhinna (2004), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2001) ja vabariigi presidendi hariduspreemia (2011), riiklikud preemiad kasvatusteadustes 2009. ja 2015. aastal. Viimase autasu sai 85-aastane Maanso 2014. aastal ilmunud hariduse ja kasvatuse mahuka viiekeelse sõnaraamatu eest, mis valmis tema juhitud haridusterminoloogia töörühmas. Tunnustusest tähtsamaks on aga Maanso alati pidanud kordaminekut.
Kordaminekuid on tema eluteel olnud lugematul arvul. Viivi Maanso elav meel ja ärgitav suhtumine, hea sõna, ettevõtlikkus ja tegutsemisind koondas aktiivseid õpetajaid ja uurijaid. 2003. aastal andis Maanso oma töö üle Pille Slabinale, kes oli ka ise emakeeleõpetajaks õppinud just Maanso käe all. Pille Slabina meenutab: „Viivi oli küll kõrges eas, kuid oma ajast kindlalt ees. Juba 1990ndatel ei õpetanud Viivi loengukeskselt, vaid kasutas õpimappi, ning näitas, kuidas ise otsida ja tegutseda. Ta inspireeris, oli soe ja hea kuulaja ning toetas üliõpilaste enesearengut. Ta oli äärmiselt meeldejääv õppejõud.“ Slabina möönab, et Maanso innustas teda emakeeleõpetuse arendamisega tegelema ja õpinguid magistrantuuris jätkama.
Viivi Maanso panus on vorminud tänast emakeeleõpetust ja haridussõna vääramatul moel ning jääb saatma ka tulevasi põlvi. Tema indu, ärgitusvõimet ja sooja sõna jäävad mäletama paljud kolleegid ja endised üliõpilased. Viivit mälestavad emakeeleõpetajad, endised üliõpilased, kolleegid siin- ja sealpool lahte.
Tallinna Ülikool
Eesti Emakeeleõpetajateje Selts
Emakeele Selts
Eesti Keeletoimetajate Liit
