29.02.2008

Lp haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas                    29.02.2008

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsile on arusaamatu, kuidas on tekkinud Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel 27.02.2008 avaldatud eelnõu „Lähteülesanne põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava arendamiseks aastatel 2008 – 2011” p 4.4 lg 1, mis  sätestab kirjanduse eraldi õppeainena alles 7. klassist. Teeme ettepaneku eelnõu p 4.4  mitte sätestada kirjanduse õppimise algust, nagu seda ei ole määratud ka teiste ainete (nt võõrkeel, ajalugu, füüsika jt) puhul.

Eesti Emakeeleõpetajate Selts on kirjandusele eraldi õppeaine staatust ja kirjandusõpetuse taasväärtustamist taotlenud alates riikliku õppekava avalikustamisest 1996. aastal. Vajadusest analüüsida õppekava ja välja töötada  põhjendatud ettepanekud õppekava muutmiseks moodustati 1998. aastal EESi juurde õppekava arenduse töörühm, mille sihipärane tegevus on kestnud tänini. EESi volitatud esindajad osalesid nii Tartu Ülikooli kui ka Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ainekava koostamise töörühmades ja mõlemas jõuti põhjalike analüüside ja arutelude tulemusel kokkuleppele, et kirjandust on omaette õppeainena otstarbekas õpetada alates viiendast klassist (põhjendused vt lisa).

“Eesti keele arendamise strateegia 2006-2010” arutelu käigus Margusel ja sellele järgnenud mõttetalgutel koolides kinnitati taas vajadust anda kirjandusele tagasi tema koht õppekavas. HTMi juurde moodustatud komisjon Piret Järvela juhtimisel otsustas 2006. aastal samuti kirjandusele iseseisva õppeaine staatuse andmise kasuks põhikooli teisest astmest alates. „Eesti keele arendamise strateegia 2006-2010. Elluviimine 2004-2006“ vahekokkuvõttes p 4. märgitakse positiivsena, „et koostatud on uue riikliku õppekava projekt, milles on rõhutatud praktiliste teadmiste omandamise vajadust ning lahutatud kirjanduse ja eesti keele õpetus eraldi õppeaineteks nii gümnaasiumis kui ka põhikoolis alates 5. klassist“. Samas on strateegia vahearuandes täidetuks loetud ka õpetajate kaasamine: „aktiviseeritud [on] õpetajaskonda (toetatud konverentside, seminaride, koolituste korraldamist) ja töötatud välja „Õpetajate ettepanekud eesti keele õppe tõhustamiseks”. Küsime siinkohal – miks õpetajate ega EESi kui kodanikuühenduse seisukohtadega ei arvestata?

Ehkki eelnõu „Lähteülesanne …” p 5.4 sätestab, et „huvigrupid kaasatakse õppekava loomise ja rakendamise protsessi selle algusest peale”, tundub meile, et kaasatud on olnud ainult see huvigrupp, kes ei mõista kirjanduses kui õppeaines peituvaid võimalusi õpilaste arengu soodustamisel, ning teadlikult on eemal hoitud need praktikud ja teoreetikud, kes näevad kirjanduse iseseisvumisest kasu nii eesti keele kui ka kirjanduse õppimisel. Seesugust arvamust kinnitab ka asjaolu, et ühegi teise aine õppimise algust eelnõu ei käsitle. Küsimust eesti keele ja kirjanduse koos või lahus õpetamisest pole peetud isegi mitte arutlusteemaks (nagu on arutlusele avatud nt ühiskonna- ja inimeseõpetuse liitmise või geograafia ja tööõpetuse sobiva positsioneerimise teema). Missugused jõud suunasid eelnõu koostajaid nii otsustama?

EES kinnitab, et seisab järjekindlalt ja jätkuvalt kirjanduse iseseisvumise eest õppekavas ja taotleb vankumatu sihikindlusega kirjanduse õpetamist iseseisva ainena alates teisest kooliastmest. EES on valmis konstruktiivseks aruteluks teistsugust arvamust omavate huvigruppidega.

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatus

Kaja Sarapuu
Juhatuse esimees

Lisa
Kirjandus iseseisvaks õppeaineks

Taust

Kuni 1996. aastani õpetati Eesti koolis iseseisvat õppeainet kirjandus. 1996. a RÕKi järgi sai eesti keelest ja kirjandusest „lõimitud“ õppeaine emakeel. Õppesisus asendas kirjandust valdkond nimetusega tekstid.
2002. aasta RÕKi järgi on I ja II kooliastmes õppeaine eesti keel, mille üheks valdkonnaks on kirjandus; III kooliastmes ühisaine nimetusega eesti keel ja kirjandus, “sest sel kooliastmel tähtsustub ilukirjanduse lugemine ja kirjandusõpetuse roll” (RT I 2002: 886). Tähtsustamine, mis alates 7. klassist on ilmselgelt liiga hilja, seisneb pelgalt õppeaine nimetuses. Kirjandust käsitatakse endiselt ainult kui üht emakeeleõpetuse osa.
Eesti keele ja kirjanduse liitmist ühisaineks 1996. aasta õppekavas tuleb pidada läbikukkunud eksperimendiks. Tegelikus koolielus ei ole see idee õigupoolest kunagi rakendunudki, kuigi  seda on administratiivsete meetoditega püütud vägisi läbi suruda. Praktika kinnitab, et enamikus koolides õpetatakse eesti keelt ja kirjandust eraldi. Õigupoolest ei ole ühisaine idee tulisemadki pooldajad suutnud mõistlikku lahendust pakkuda. Kümne aasta jooksul ei ole nt III kooliastme tarbeks ilmunud ühtegi ühisõpikut. Kas on peetud ideed absurdseks või pole osatud? II kooliastme tarbeks ilmusid küll nn ühisõpikud, kuid neiski seisavad keele- ja kirjandusteemad eraldi. Ilmselt on autorid küll püüdlikult üritanud õppekavakohaseid õpikuid kokku panna, kuid kahe aine üheks sulatamine on neilgi üle jõu käinud. Nüüdseks on sellest loobutud ja II kooliastme jaoks ilmuvad eraldi eesti keele ja kirjanduse õpikud.

Teatavasti on õpilaste keelekasutus halvenenud ja lugemus vähenenud. Sotsiaalse keskkonna muutuste tõttu suhtleb enamik lapsi täiskasvanutega varasemast vähem, mistõttu ka sõnavara ja keelekasutus on muutunud vaesemaks. Me oleme teel olukorra poole, millest muu maailm püüab vabaneda. Õnneks on meil kirjanduse õpetamise varjusurm kestnud lühemat aega ja olnud suures osas ka näiline: enamikus koolides õpetatakse eesti keelt ja kirjandust endiselt lahus.

EESi osalusel valminud põhikooli kirjanduse ainekava tööversioon on lugejakeskse lähenemisega kirjandusõpetuse mudel. Kirjandusõpetus on orienteeritud eelkõige lugejaoskuste arendamisele. Kesksele kohale on seatud eesmärk hoida või äratada ellu lugemishuvi. Teoreetiliste mõistete hulk on viidud miinimumini, mis vähendab ainesisu ülekoormatust. Silmas on  peetud ka aine huvitavuse printsiipi, sest ainult nii hakkab õpilane kaasa mõtlema  ning ainult nii saab kujundada tema mõtte- ja tundemaailma ning väärtushinnanguid. Ainekava ei kirjuta õpetajatele ette kohustuslikke õppetegevusi ega meetodeid. Kõikide teemade avamiseks on õpetajatele jäetud võimalus oma meetodite ja loovuse kasutamiseks, mis muudavad lugejaoskuste kujundamise protsessi nauditavaks nii õpetajatele kui õpilastele ning tulemuse kasulikuks ühiskonnale.

EESi seisukoht
Peame õigustatuks kirjandust kui iseseisvat ainet õpetada alates teisest kooliastmest.

Põhjendused

1.    Psühholoogide väitel (nt T. Tulviste) algab murdeiga juba 10-11-aastaselt. Teatavasti murdeeas sisemine õpimotivatsioon langeb, on vaja lisada välise motivatsiooni tegureid. Hea võimalus on tähtsustada nii eesti keele kui kirjanduse õppimist, kui need on tunniplaanis eraldi ained, mida ka eraldi hinnatakse. Eraldi õppeainete konkreetsed eesmärgid ja sisu on lapsele paremini mõistetavad, tal on ka ise kergem endale eesmärke seada, mida ju õppekava taotleb.
2.    Ühisaine jätab õpilased arusaamatusse nii emakeele õppimise vajadusest kui ka spetsiifikast. Võõrkeelte õppimine on õpilase jaoks keeleõpe, millel kirjandusega vähe ühist. Võõrkeeles on tekst vahend keeleoskuse omandamiseks, emakeelne kirjandusõpetus peaks kandma teist rolli. Ühisaine puhul kaob nii keele- kui kirjandusõpetuse eripära.
3.    I põhikooliastmes on mõeldav kirjandust käsitada lugemisoskuse abivahendina, kuid eeldatavasti on lugemisoskus 3. klassi lõpuks omandatud ja on kasulik sujuvalt ning jõukohaselt üle minna kirjanduse kui aine õppimisele. 5. klassist alates on loetavad  tekstid pikemad, mistõttu pole võimalik ühes tunnis tegelda nii ilukirjandusliku teksti kui ka eesti keelega. Formaalselt saaks kirjanduslikku  teksti kasutada ka  vaid keeleõppe vahendina, kuid ilukirjanduse kui kunstiteksti eesmärk on siiski teine.
4.    On oluline, et õpilane harjuks varakult tajuma kirjandust kui omaette mõttemaailma, mitte aga jätkuvalt mõistma lugemist kui keeletundide lisa. Varane kokkupuude kirjanduse kui õppeainega, kirjandusteose ja  autori kui loojaga loob eeldusi kujuneda loovaks lugejaks ja empaatiavõimeliseks isiksuseks.
5.    Tänapäeva arvuti- ja telemaailma kõrval on vaja kaalukalt ja võimalikult vara viia õpilane raamatu kui ilukirjandusteose juurde, tähtsustada lugemist kui mõttevara, mis viib õpilase lähemale uue kogemuse tunnetamisele ja aitab luua varasemast keerukamaid seoseid integreeritud mõtlemise tasandil, ning ühtlasi jõuda ka kunstiteose interpreteerimise algtõdede juurde.
6.    Sõnakunst on tunnetusliku tegevuse üks alustugesid, kujundlikkuse mõistmine nii elus kui kirjanduses rikastab õpilase eetilist teadlikkust, mis on murdeea hakul eriti vajalik. Kirjandus kui õppeaine annab võimalusi terviklikuma minapildi kujunemiseks ja loob eeldusi dialoogiks iseendaga suhte kaudu – lugeja ja teos.
7.    Kirjandusele iseseisva õppeaine staatuse andmine põhikooli õppekavas taastaks kõrgkoolides kirjanduse didaktika õpetamise, mis ühisaine tõttu on peaaegu olematuks hääbunud.