Traditsioonid

EES-i traditsioonilised aastasündmused:

· kevadpäevad

· suveekskursioon Eesti kultuuriloolistesse paikadesse

· suveekskursioon välismaale

· sügispäevad

· aastaraamat (ilmunud 5 osa)

· toimetised (ilmunud 7 osa)

Hääbunud traditsioonid:

· jõulupidu

· ajaleht “Lõrp” (ilmunud 16 numbrit)

Ajalugu:

9. detsember 1989. Jõulupidu talvepeo nime all Vändras. Peo korraldavad
Vändra emakeeleõpetajad. Talviselt karges ja lumises Vändras toimub väike
ekskursioon kultuuriloolistesse paikadesse. Meeleolukas õhtupoolik jõuluroogade
ja –muusikaga.

23. – 24. märts 1990. Esimesed kevadpäevad Tallinnas Kirjanike Majas.
Kevadpäevade teemaks on soome-ugri rahvad ja keeled ning hõimuliikumine.

23. märtsil vaadatakse Kinomajas Lennart Meri filmi “Toorumi pojad”, mida
kommenteerivad Lennart Meri ja Enn Säde. Õhtul vaatavad-kuulavad kevadpäevalised
Kirjanike Majas Jaan Toominga lavastatud etendust Henrik Visnapuu luulest Tartu
Lasteteatri esituses.

24. märtsil toimub ettekandekoosolek, kus sugulasrahvaste keelest ja elust-olust
kõnelevad Jaan Õispuu, Anu-Reet Hausenberg, Irina Aasmäe ja Kärt Summatavet.
Kirjanike Maja fuajees on avatud raamatunäitus päevateemalisest kirjandusest.

Selts saab esimese auliikme – Viivi Rukki. Üldkoosolekul osaleb 72 seltsi
liiget.

Kevadpäevadest võtavad ÄOL-i esindajaina osa liidu uus esinaine Anneli Kauppinen ja Virke toimetaja Mervi Murto.

11. – 12. mai 1990. Esimene ekskursioon, mille sihtkohaks on Liivimaa.
Sõit toimub seltsi tegevliikme professor Eduard Vääri juhtimisel. Reisiseltskond
koosneb 27 eestlasest ja 8 soomlasest. Sõit on osavõtjatele tasuta –
ekskursiooni finantseerib Eesti Hariduse Arenduskeskus.

Marsruut viib Pärnu kaudu Riiga ja sealt Kuramaa tippu Dundagasse. Ires ja
Kolkas kohtutakse 5 liivlasega (liivi keele oskajaid on 35).

19. – 21. oktoober 1990. Esimesed sügispäevad Pärnus, teemaks kõneõpetuse teooria ja praktika.

Ettekanded Tiit Hennostelt, Maaja Hagelt, Pirjo Kanervalt, Einar Krautilt ja
Aare Laanemetsalt.

Aastakoosolekul valitakse Maire Eierti asemel seltsi juhatusse Bernhard Uustalu.
Koosolek võtab vastu avaliku kirja ja pöördumise eesti keele õpetajate poole.

Sügispäevade kavva kuuluvad “Vaimude tund Jannseni tänavas” ja “Mees, kelle käes on trumbid”.

9. detsember 1992. Ilmub seltsi lehe esimene number. Tallinna Kivimäe
Põhikoolis toimuvale seltsi jõulupeole saabujad saavad lugeda oma ajalehte.
Ettevõtlike noorte meeste Andry Ruumeti, Toomas Pirni ja Marko Tiidelepa
algatusel ja teostuses pannakse kokku ja trükitakse Tallinna
Pedagoogikaülikkooli läänemeresoome keelte õppetoolis EES-i häälekandja esimene
number. Esialgu nimeta lehes astuvad kirjutistega üles Hoide Sikk, Viivi Maanso,
Toomas Pirn, Marko Tiidelepp ja Jaan Õispuu. Leht õnnitleb seltsi 1992. aasta
juubilare ja jagab infot. Näiteks teatab leht, et selts on saanud oma ruumi
Tallinnas Sakala tn 21 2. korrusel, et seltsi liikmemaks on 10 krooni (tudengeil
5 krooni) jm.

4. september 1993. Seltsi juhatus võtab kuulda suviseks
Hiiumaa-ekskursiooniks ilmunud nimetu ajalehe 2. numbri viimasel leheküljel trükitud appihüüet “Meie infoleht on ikka veel nimeta! Aidake, head inimesed!”
Lehe nime variante on arutusel mitu, nende hulgas soomlaste sõsarseltsi ajakirja “Virke”. Lõpuks teevad juhatuse liikmed saalomonliku otsuse: Kersti Kaldma avab, silmad kinni, juhusliku koha pealt ÕS-i ja asetab sõrme leheküljel ühele sõnale. Sellest sõnast saagu seltsi lehe nimi.
Seltsi leht saab nimeks “Lõrp”, mis tähendab laket, viletsat suppi või jooki.
Sõna käändub lõr´p, lõrbi ja kuulub 1976. aasta ÕS-i 67. tüüpkonda.
Lehte hakkab toimetama Aili Kiin ja lehe uueks sünnilinnaks saab Viljandi.

4. – 8. august 1995. Seltsi esimene välisekskursioon, reisisihiks Pariis.
Sõidu organiseerib Maaja Hage. Giidiks on Eugen Pavlov.

4. aprill 1997. Tallinna Pedagoogikaülikooli kohvikus toimub seltsi
aastaraamatu 1. köite esitlus. Aastaraamatu, mille artiklid käsitlevad
infotehnoloogiat emakeeleõpetuses, on koostanud ja toimetanud Jaan Õispuu.
Kirjutiste autorid on Aili Kiin, Irene Artma, Hilja Koel, Milvi Rapp, Piret
Hiisjärv, Jaan Õispuu, Meeli Pandis, Maaja Hage, Leo Villand, Pirjo Sinko ja
Anne Vaserik.

Aastaraamatu ilmumisele aitab kaasa kirjastuse Virgela direktor Aivar Kala.

EESi juhatuse esimehe 1998 – 2004 Kaja Sarapuu ettekanne 15. aastapäeva puhul

Austatud seltsikaaslased, kolleegid!

Mul on hea meel, et Eesti Emakeeleõpetajate Selts on 15 aastat olemas olnud, oma eksisteerimise vajalikkust ja olulisust igati tõestanud. 15 aastat on nii pikk aeg, et on võimalik teha adekvaatseid tagasivaateid, anda õiglasi hinnanguid. Aga mina ei soovi täna minevikule hinnet panna, vaid üritan võtta seda kui väärtuslikku pagasit innovaatilisele seltsile. Vaadakem hoopis tulevikku.

Praegu tundub, et kõrvalolijad usuvad seltsi võimekusse, sest lühikese aja jooksul on pöördutud seltsi poole kahe olulise teema tõstatamiseks, seda rahvusliku kasvatuse kongressi ja eesti keele kongressi kokkukutsumise kaudu.

Aeg-ajalt vajab iga organisatsiooni muutusi. Nagu teada, tohiks valmis organisatsioonis muutusi läbi viia vaid 10 % ulatuses. Ülejäänud 90 peab olema nii hea, et 10%line muudatus seda ei kõiguta. Kas EES on selline üksus? Põhikiri ja napp liikmeskond ei taga veel ideaalset funktsioneerimist.

Alustangi seltsi liikmetest. Enim on seltsi kuulunud 300 emakeeleõpetaja ringis. Suurim puhang oli siis, kui korraldati üritus Narvas. Kümmekond nime ilmusid ja kadusid põhikirjajärgselt paari aasta pärast. Värbamistöö oli olnud viljakas, kuid seltsis püsimise mõtet uued liikmed ei leidnud.
4-5 aastat on olnud juhatuse päevakorras liikmelisuse küsimused. Mulle tundub, et pärast mõningat mõõnaperioodi on liikmeid päris palju juurde tulemas ja seda mitte selle pärast, et selts oleks atraktiivsem, vaid loodetavasti tunneb järjest rohkem õpetajaid, et nad vajavad seltsi, vajavad kuulumist. Muidugi ei ole meie eesmärk luua massiorganisatsiooni, vaid see lihtsalt kujuneb ajapikku selliseks, sest muudmoodi ei saa enam. Kuidas olla hea emakeeleõpetaja, ilma kuulumiseta EESi? Võimalik, aga kahtsusväärne.

Mulle meeldib Jüri Lotmani mõte: “Selleks,et me saaksime suhelda, peaksime olema küllalt sarnased, selleks, et oleks mõtet suhelda, peaksime olema küllalt erilised.” Ilmselt ongi see idee praegusi seltsi liikmeid koos hoidnud. Kes me siis oleme? Ma ütlen “meie”, sest tunnen päris tugevat seotust, ühtekuuluvust EESiga.
· Seltsi kuuluvad inimesed, kes tahavad edasi minna, ennast harida, otsivad eneseteostamiseks motivatsiooni. Mitmed on tulnud mitte teiste kutsel, vaid omaalgatuslikult, sisemisest vajadusest.
· Eeltoodust johtuvalt on seltsi liimete hulgas suhteliselt palju vanempedagooge, metoodikuid, magistreid, riigikirjandi hindajaid, järjest juurde tekib õpikukirjutajaid. Kui lapsevanema jaoks on edukas laps tüdruk, kes õpib linnakoolis, siis õpetaja jaoks peaks edu valem olema seltsi kuulumine.
· Üha suuremat rolli hakkab ilmselt mängima info töötlemine seltsis. Info kättesaadavus praegu probleemiks ei ole, aga saadud info lahimõtestamine võib käia üle jõu küll. Olete pannud tähele, et seltsi liikmed võtavad enamasti vastu sarnaseid otsuseid? Nendel harvadel juhtudel, kui on tarvis olnud hääletada, mingeid kriitilisi piire ületada polnud vaja. Hoopis teisiti võivad arvata need, kes pole ühisarutlustes osalenud ja kes enamasti ka väljendavad oma negatiivset suhtumist seltsi. Ilmekaim näide on osaoskuste riigieksami näidistöö läbitegemine. Järeldused sündisid ühise töö protsessis, kedagi ei olnud vaja ära petta, uskmatud said uskujateks ise. Eks see nii olegi, et üksi nokitsedes ei pruugi kõike märgata, aga rühmatöös kaalutakse kõik küljed läbi. Mina küll ei kahtle sellise ühistöö tulemis, täiesti usaldusväärne.
· Räägitakse, et inimese loomuses on soov kuuluda rühma. Rühma tugi on tohutu väärtusega. Aga rühm saab ka aidata, lohutada, soovitada, väärtustada. On olnud juhtumeid, kus selts toetab oma liiget kas atesteerimisel või muude probleemide ületamisel. Rühma kiitust on raske ülehinnata.
· Rühmas saab kogemusi vahetada, midagi täiesti uuel tasemel tekitada. Juttu on olnud imelisest sünergiast ainekava töörühmas, mille liikmed muidugi sellest kõige paremini teavad.
· See, et EESi liige tunneb peaaegu iga Eestimaa paiga emakeeleõpetajaid, on samuti vaid positiivne.
· Selts võimaldab emakeeleõpetajatel oma arvamuse välja öelda, pakub oma liikmetele esinemisvõimalusi, atesteerimisel on see oluline. Ja kus siis veel, kui mitte oma kolleegide ees.
· Räägitud on kutsevandest. Kujutan ette, et see oleks vahva traditsioon uute liikmete vastuvõtul.

Planeerimisseminaril küsis Ülo Vooglaid: Missugused jõud on veel peidus? Millised on seltsi imerelvad? ja Mis võib kahjustada seltsi?
Tõepoolest, seltsil on olnud ja on ka praegu oma imerelv – see on ainekava töörühm. Mitmetel seltsi ja haridusministeeriumi diskussioonidel või ka ministrite audientsidel on väidete või vastuväidete argumenteeringud välja kasvanud töörühma sünergiliset tööst. Isegi minul isiklikult on olnud oma kooliga asju ajades sellest kasu. Tegemist on väga autoriteetse ühendusega. See on olnud seltsile ülimalt arendav ja kasulik. Seepärast on mul ettepanek tõsiselt kaaluda seltsi uute töörühmade loomist, kunagi oli juttu õpikute ja didaktika töörühmast. Võib-olla on just praegu aeg nende ellukutsumiseks küps. Vajalikkuses pole mõtet kahelda: tegemist on kahe väga olulise, alati aktuaalse teemaga meie töös. Pealegi, nagu selgus Marguse konverentsil, on probleemseid kohti küll. Ja kus viga näed laita …

Seltsile on ette heidetud liigset kriitilisust, kurja näpuga näitamist. Mulle tundub, et nii mõnigi kord on selts sattunud rolli, kus tuleb hüüda: “Aga kuningas on ju alasti!” Kindlasti ei ole see lapsesuu, mis nii ütleb, vaid ausus. Mulle see ausus igatahes meeldib. Äärmiselt ebameeldiv on, kui juhtkond jagab infot allapoole valikuliselt. Iga liige peab tundma end täisväärtusliku ja vajalikuna. On vana tõde, et mida rohkem informatsiooni ja valikuvõimalusi, seda rahulolevam on inimene. Tänapäeval on olemas suurepärased võimalused infovahetuseks. Olen uhke, et EES neid kasutab.

Mis võib seltsi kahjustada? Ajakirjandus on meie liitlane ja meie vaenlane, viimane muidugi naljatamisi. Halb kuulsus, rumalus, aga see on ju kõik meie enese teha.

Selleks, et midagi muuta, vajati Vanas Roomas tarkust, oskust ja julgust: tarkust avastada põhjused, oskust need formuleerida ja julgust avalikustada. Võib-olla peaks üle vaatama meie tegevuse eesmärgid seltsis, neid korrigeerima, muutma struktuuri või paiknemist üksteise suhtes, sest mida suurem organisatsioon, seda suurem vastutus, seda rohkem tööd.

… Ja kui ma mõne aja pärast lähen kooli direktori juurde, avaldades soovi seltsi koolituspäevadel osaleda, siis näen, et ta on juba informeeritud, sest jälgib pidevalt EESi töökava. Piletid sihtkohta ja tagasi ning hotell on broneeritud sekretäri poolt, lisaks on minu arvele kantud korralik päevaraha. Asendamise pärast ei pea ma muretsema, sest asendusõpetajate süsteem töötab tänu meie Marguse konverentsi ettepanekutele. Kooli juhtkond mõistab, kui ma naasen, on mul kaasas väärtuslikku materjali kogu kooli ja õpilaste arendamiseks. Lisaks suurepärane töömeeleolu. Vastu võetakse mind traditsioonilise loosungiga: “Eesti keel on eriliselt tähtis inimeseks kujunemise protsessis!”

Kaja Sarapuu